Saaremaal on Eesti üks pikemaid ja rikkamaid ajaloolugusid – alates kiviaja hülgeküttidest kuni muinasaja lõpu kardetud meresõitjateni. Selles juhendis anname ülevaate Saaremaa ajaloost muinasajast kuni 1227. aasta vasallilepinguni ning seome selle Leisi kandi paikadega. Faktid pärinevad allpool toodud allikatest.
Esimesed asukad
Saaremaa kõrgemad osad vabanesid Balti jääpaisjärve vee alt umbes 9600 aastat eKr, kuid inimesed jõudsid saarele alles aastatuhandeid hiljem. Vanimad inimasustuse jäljed on leitud Võhma ja Pahapilli küla maadelt ning need on dateeritud keskmise kiviaja lõpujärku, aastatesse 6000–4900 eKr. Esimesed saabujad olid hülgekütid, kes peatusid ajutiselt tolleaegsel mererannal.
Varaneoliitikum
Aastatel 4900–4200/4000 eKr moodustas Saaremaa koos Hiiumaa ja Ruhnuga Narva kultuuri erilaadse alarühma, mis tekkis ilmselt suhtelise isoleerituse tingimustes. Ainus Saaremaalt leitud tolleaegne asulakoht Kõnnus paiknes pisikesel saarekesel peasaare rannast mõne kilomeetri kaugusel. Kõnnust pärinevad Saaremaa esimesed savinõud.
Kammkeraamika aeg
Keskneoliitikumis asendus kohalik kultuur ühetaolise kammkeraamika kultuuriga, mille tunnuseks on kammilaadse templiga tehtud ornament savinõudel. See oli püügimajanduse kõrgaeg: kütiti hallhüljest, viigrit, grööni hüljest ja pringlit ning peamiseks püügikalaks sai tursk, mis viitab aktiivsele avamerekalastusele. Metsloomadest kütiti peamiselt metssigu, aga ka valgejänest, kobrast, põtra ja tarvast. Haudu on leitud vähe, mis viitab, et matuseid korraldati vaid vähestele eristaatusega isikutele.
Nöörkeraamika ja esimesed põllud
Umbes 3200–3000 eKr ilmus kammkeraamika kõrvale nöörkeraamika kultuur, mille tunnusteks on nöörornamendiga savinõud ja venekujulised kivikirved. Asulaid ei rajatud enam otse rannale, vaid sisemaale; kasvas maaviljeluse osakaal, tegeldi alepõllundusega ja hakati pidama koduloomi. Hilisneoliitikumist pärineb ka esimene kindel tõend kontaktidest Skandinaaviaga – Koki külast leitud tulekivist pistoda.
Pronksiaeg
Varane pronksiaeg (1800–1000 eKr) suuri muutusi ei toonud. Pronksesemed olid haruldased ja neid kasutati ilmselt staatuse sümbolite või rituaalriistadena. Nooremal pronksiajal (1000–500 eKr) tekkisid kindlustatud asulad, näiteks Asvas ja Ridalas, mida seostatakse rahvusvahelise pronksikaubandusega, sest neist on leitud pronksivalamise jääke ja peamiselt Skandinaavia päritolu valamisvorme.
Samal ajal sai alguse surnute kivikalmetesse matmise tava, mis kestis kuni ristiusu vastuvõtmiseni 13. sajandil. Iga kivikalmet peetakse ühe perekonna matusepaigaks, kuid sel viisil mattis surnuid ilmselt vaid ühiskonna eliit.
Kaali meteoriit
Nooremasse pronksiaega või eelrooma rauaaega paigutatakse viimaste uurimuste kohaselt Kaali meteoriidi langemine, mis pidi tihedalt asustatud saare elanike mällu sügava jälje jätma. Kaali järve kaldale rajati poolkaares paemüüriga ümbritsetud kultuskoht, mille leiud on dateeritud 8.–6. sajandisse eKr. Lähemalt loe meie loost Kaali kraatrist. Kaali polnud ainus kultuskoht – Tõnijal on leitud paeplaatidega vooderdatud auke, mida seostatakse matmiskombestikuga.
Viikingiaeg
Eelviikingi- ja viikingiajal oli asustus koondunud kõige viljakamate muldadega aladele. Põllundus põhines ilmselt kaheväljasüsteemil, kasvatati rukist, otra, kaera ja nisu. Kuna mullad olid suhteliselt väheviljakad, olid olulised ka karjakasvatus, kala- ja hülgepüük, merekaubandus ning hiljem röövretked. Peamiseks importkaubaks oli ilmselt sool, lisaks relvad, karusnahad, vürtsid, siid ja vein. 8. sajandist pärinev Salme muinaslaev on vanim teadaolev Läänemerel seilanud purjelaev.
Kardetud meresõitjad
Saaremaa oli muinasaja lõpul üks tihedamini asustatud ja arenenumaid piirkondi Eestis; ühtne maakond tekkis ilmselt 11. või 12. sajandil. 12. sajandil olid tugeva laevastikuga saarlased Läänemere läänekaldal kardetud mereröövlid ja oletatakse, et nad osalesid ka Sigtuna hävitamises 1187. aastal. Saxo Grammaticuse andmetel osalesid saarlased 1170. aastal Ölandi lahingus. Tuius ja Kaali ümbruses toodeti saare oma rauda.
Ristisõjad ja 1227
Põhjala ristisõdade ajal 13. sajandi alguskümnenditel pani Saaremaa koos Muhuga vallutajatele kõige visamalt vastu. Saar alistati alles 1227. aastal, kui Valjala maalinna piiramine lõppes ristisõdijate ja saarlaste vahel sõlmitud vasallilepinguga. Saaremaale jäi eristaatus ning paljud muistsed vanemad said arvatavasti uute maahärrade vasallideks. Saaremaast sai Saare-Lääne piiskopkonna osa.
Arheoloogia järgi oli osa saarlastest ristiusu vastu võtnud juba enne 1227. aastat. Karja ja Loona 13. sajandi kalmistud asuvad hilisemate mõisasüdamete kõrval. Karja kirikukihelkond moodustati arvatavasti 13. sajandi keskpaiku ning Karjas asus 1254. aastal puukirik – vaata ka Karja kiriku lugu.
Piiskopiriik ja linnus
1228. aastal moodustas Saksa-Rooma riigi kuningas Heinrich (VII) Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest Saare-Lääne piiskopiriigi pindalaga umbes 7600 km². Suurem osa Saaremaast kuulus piiskopile ja väiksem osa Saksa ordule. Saaremaa säilitas algul laialdase autonoomia – piiskopi foogt võis saarele tulla vaid kord aastas. Kuressaare linnuses, mille esimene kirjalik teade pärineb 1381. aastast, eelistasid paljud piiskopid hiljem elada alaliselt.
Karja kirik sai 1343. aastal Jüriöö ülestõusu ajal kannatada: lõhuti kiriku põhja- ja lõunaportaal ning põhjaportaal müüriti hiljem kinni. See näitab, et ka pärast 1227. aastat ei olnud saarlaste vastupanu murtud. 1559. aastal müüs piiskop Johannes V oma valdused taanlastele.
Saare nimed
Saaremaad kutsuti eesti keeles kuni 18. sajandini ka Kuresaareks. Liivi keeles on saare nimi Sōrmō ja läti keeles Sāmsala. Skandinaavia saagades kasutati nime Eysýsla, mille ligikaudne tähendus vanapõhja keeles oli saar-maakond, ning alates 13. sajandist hakati kirjalikes tekstides kasutama ladinapärast nimekuju Osilia. Lennart Meri on esitanud hüpoteesi, et Saaremaa oli Thule – saar, mida kirjeldas 4. sajandil eKr Vana-Kreeka maadeuurija Pytheas.
Ajalugu Leisi kandis
Leisi kant ühendab mitut ajastut: Karja kirik on keskaja mälestis, Angla tuulikud pärinevad 19. ja 20. sajandist ning Leisit ennast on esmamainitud 1645. aastal. Ajaloohuvilisel tasub külastada ka Saaremaa Muuseumi Kuressaare piiskopilinnuses, kus on esitatud saare vanem ajalugu.
